Minu teekond toiduni algas vist juba sündides – sain lisaks tavapärasele hõbelusikale ka hõbedast tordilabida – kui see pole märk, siis ma ei tea, mis on. Lasteaias aitasin mängimise asemel kokatädil toitu välja panna, emal käisin köögis abis ja 12-aastaselt nägin meisterkoka saadet ning mõtlesin: “Mina tahan ka proovida!”

Siin ma nüüd olen, 12 aastat hiljem, pakkudes oma maitseid suuremale ringile kui vaid perekond ja tuttavad. Mulle meeldib proovida uusi maitseid, teha asja hästi ja läbimõeldult ning luua kunsti.

Toit on ju ometi kunst, millega puutume kokku igapäevaselt. Ja kui mitte päris iga kord, siis vahest võiks sealt saada ju elamuse. Midagi, mis teeb päeva ilusamaks. Midagi, mis sobib sooja suveõhtusse päikeseloojangul näksimiseks. Midagi, mis teeb su ürituse meeldejäävaks. Midagi väikest, ent omamoodi erilist.

Mida ma toidu puhul hindan? Maitsev. Naturaalne. Tasakaalus. Nii lihtne ongi. Kõiki neid väärtusi olen õppinud ka restoranides, kust olen saanud mõne aasta jagu kogemust ja palju-palju uusi teadmisi, mida kõike nüüd rakendada saan.

Olen erinevates köökides töötanud 15-aastasest saadik ja eks see on mulle alati meeldinud, ent oma koduköögis ise katsetada, retsepte luua ja vastavalt kliendi soovile lahendusi välja mõelda – vot seda armastan kohe eriti väga! Mulle veidi meeldib mõelda endast kui kunstiinimesest ja kokkamine on selle üks väljundeid – teha miskit uut, miskit head, miskit põnevat, miskit ilusat. See on see, mis tekitab motivatsiooni ja põnevust. See on see, mida maailmaga jagada tahan.

Eks ma teen muud ka – looduses veedan väga palju aega, maalida meeldib, kirjutada, joonistada. Aga kui Sa küsiksid mõne mu tuttava käest, et mis on Sigridi “oma asi”, siis kõik ütleksid kui ühest suust, et kokkamine. Toit. Mõni ütleks ka loodus – õpin Tartu ülikoolis bioloogiat. Puhtalt seetõttu, et huvitav on.

Ehk minu armas väike elu tiirlebki toidu ja looduse ümber. Ja mina olen sellega ausaltöeldes väga rahul.